Reino-itspea

2012-2013 pärinevas infoühiskonna visiooonis on, et enim kasutatavad teenused on lihtsalt ja mugavalt kättesaadavad.[1] Rõõm on tõdeda, et praeguseks suures osas see nii on. Suur osa riigi teenuseid on kolinud internetti. Ka erasektori teenuste kättesaamine internetis ei ole enam nii keeruline.  Suures osas võime tänulikud olla Covid-19 viirusele, mis kiirendas protsessi väga palju. See andis suure tõuke, et teenused saaks virtualiseeritud kiiresti, sest enne viiruse levikut oldi veel veidike ootaval seisukohal. Ilmselt ootaksime nii mõnegi teenuse virtualiseerimist.  Positiivne on veel see, et meie haridussüsteem sai nii kiirelt uue hingamise. Me õppeprogrammid on muudetud ja kodus kooli pidamine ei ole tänapäeval enam küsimus. Veel mõned väiksemad muudatused ja infoühiskonna visioon on ennast paika pidadnud. Üks positiivne liikumine on veel töökohtade võrgustamine ehk on loodud palju eeldusi selleks, et täiel määral kasutada internetti väärtust. Me oleme liikumas sinna poole kus töök

Selle nädala teemaks on internet ja selle alguslugu. Mis teeb internetist interneti ja mis on juba unustuse hõlma vajunud. Erinevatest aastatest on  koos internetiga kaasa liikunud ja paika pandud standardid. Veebileht mida me brauseris näeme, eeldab HTML, CSS, programmeerimiskeeli ja veel teisi standardeid. Aastast 1994, W3C (World Wide Web Consortium) on loonud üle 100 standardi, mida nimetatakse W3C soovitusteks.[1]  Tooks välja mõned tähtsamatest standardid mis käivad kaasas internetiga:  RFC (Request for Comments) - kommenteerimisnõue IP (Internet Protocol)  WAI-ARIA (Web Accessibility Initative - Accessible Rich Internet Applications) - tehniline spesifikatsioon mis kirjeldab juurdepääsetavust veebilehtedele Üheks suuremaks jumalaks selles vallas peetakse arvuti teadlast Johnatan Bruce Postel-it. Ta oli mees kes andis panuse lisaks ARPANET (laiaulatuslik pakettkommuteeritav võrk) loomisele ka ülatasandi domeeni (DNS root zone) loomisele ja tema loodud on ka veel  robustsuse print

Täna oli mu brauseri vahekaardil lahti mäng nimega Hero-wars. See pani mind mõtlema erinevatele sõdadele ja lahingutele, seda just IT maastikul. Antud postituses tooksin välja mõned põnevamad faktid ja mõnda põnevat veel häkkimise kohta. Spionaaž, vargused, sabotaaž, ideoloogilised/poliitilised huvid, põhjuseid miks häkkida võõrastesse süsteemidesse on palju. Mis aga on häkkimine: tarkvara, arvutivõrkude, andmebaaside ja muu taolise sissemurdmine erinevatel viisidel.[1] Esimene teadaolev häkkimine toimus juba 1878, kui posikesed proovisid telefoniliine segamini ajada või neid lahti ühendada.[2]  Aastal 2012 enim häkkinud riigid olid: Runmeenia 2,8%, Brasiilia 3,3%, Taiwan 3,7%, Venemaa 6,8%, Türgi, 4,7%, Ameerika Ühendriigid 13% ja Hiina 41%.[3]  Väga palju põnevaid filme, mänge, artikkleid ja muud põnevat häkkimise kohta  leiab Cybercrime Magazine leheküljelt: https://cybersecurityventures.com/movies-about-cybersecurity-and-hacking/ 2022 aastale on planeeritud How To Hack In,  Red Buf